Üheksakümnendate algus oli tervele Eestimaale raske, kõigest oli puudu, ka leib oli talongide peal. Majandid veel tegutsesid, kuid juba käis erastamine. Palju segadust tekitas piiri sulgemine, osa setudest lahutati Eestimaast. Lapsed ei saanud minna enam oma vanematele külla ega sugulaste haudadele. Peale sovhooside lõplikku laialiminekut hakati moodustama aktsiaseltse ja ühistuid. Raamatukogudest kujunesid pingete maandamise kohad. Raamatukogud olid jäänud ainsaks asutuseks, mis vahendas kultuuri ja informatsiooni ilma rahata.
1991. aastast muutus see, et raamatukogud tulid maakonna kultuuriosakondade alluvusest kohalike valdade alluvusse. 1991. aastal sai Obinitsa raamatukogu mitu raamatusaadetist väliseestlastelt. Samal aastal külastasid Setomaad mitmed folkloristid, huvi Setomaa vastu oli suur. Koos ajalooõpetajaga püüti noortele õpetada vanu kombeid ja tavasid. Lapsed hakkasid koguma materjale uurimistööde jaoks ja said väga huvitavaid tulemusi. Liidia Sillaots otsustas aja maha võtta ja pensionile jääda. Tal oli pikkade aastate jooksul kogunenud palju koduloolist materjali.
1994. aasta kevadel asus Obinitsa ramatukogu juhatajana tööle Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Tiina Lillmaa. Kuna raamatukogu fond oli suur, eraldas Meremäe vallavalitsus raamatukogule uued ruumid 1990. aastal valminud lasteaia majja. Suur aitäh esimesele taasiseseisvunud Eesti Meremäe vallavanemale Eevi Liinamäele, kes seda mõtet igati toetas. 1. juunil avaski raamatukogu pidulikult uksed uutes ruumides. 1995. aastal avas Liidia eestvedamisel uksed Seto muuseumitarõ, kus Liidi jagas aastaid lahkelt oma oma suuri ajalooteamisi noorematele.
Liidi kirjutas ramatukogu kroonikasse: „Käsi silmil, vaatab minevik mäe otsast, kuidas mäejalal tulevik alustab otsast”.
1995. aastal tähistati pidulikult Obinitsa raamatukogu 70. juubelit. Külas olid vallavalitsuse ja keskraamatukogu esindajad, naabrid lasteaiast, koolipere, raamatukogu head lugejad. Öeldi palju südamlikke sõnu ja lapsed esinesid laulude nig luuletustega. Obinitsa külas toimusid 1994. ja 1995. aastal esimesed Seto Kuningriigi päevad. Igapäevaselt olid aktiivsemad raamatukogu külastajad eakamad inimesed ja Obinitsa Põhikooli õpilased. Keskealiste seas oli palju neid, kes polnud leidnud peale majandi lagunemist tööd ja paljud lahkusid piirkonnast koos peredega. Oli „muutuste kiirtee” aeg. Kõike tuli uuesti õppida. Väga palju aitasid kaasa Põhjamaad ja 1996. aastal oli võimalus osa võtta 2 nädalasest õppereisist Taani raamatukogudesse.
1997. aastal külastas president Lennart Meri Setomaad ja ka Obinitsat. Ta kirjutas raamatukogu kroonikasse järgmised read: „Obinitsa rahvas on oma kroonikat pidanud kirjutamata kombel lauludes, pärimustes ja kommetes. Hoidke oma mälu ja enesetunnetust niisama truult, nagu seda on teinud teie vanavanemad kirjutamata kombel ja selleks ma soovingi teile visadust ja truudust”.
Külastades Taani raamatukogusid, tundus et Põhjamaad on meist väga kaugel ees, kuid juba 1998. aastal sai Obinitsa raamatukogu tänu Eesti kultuurkapitali ja Meremäe Vallavalitsuse toetusele soetada arvuti ja tarkvaraprogrammi „Kirjasto 3000”. Raamatukogu korraldas mitmeid üritusi: aianduse-ja käsitöökoolitusi, raamatukogutunde kooli ja lasteaialastele. Aktiivselt võeti osa Eesti Raamatu Aasta tähistamisest: koos Meremäe raamatukoguga korraldati ekskursioon Palamusele ja Vargamäele, üleskoos külastati ka Tartu Kirjandusmuuseumi arhiiviraamatukogu. Oma luuletusi käis esitamas Contra.
2001. aasta seisuga oli Obinitsa piirkonna elanike arv 697, nendest raamatukogu lugejaid oli 250. Diplomitöö teemaks valis Tiina Lillmaa viie Setomaa rahvaraamatukogu ajaloo algaastatest kuni 2000. aastateni. Nende viie raamatukogu kohta sain materjali peamiselt raamatukogude kroonikatest, vanema perioodi kohta ka Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogust. Palju informatsiooni sain suulistest vestlusetest raamatukogu töötajatega.
2002. aasta juunis andis diplomi üle rektor Anzori Barkalaja, 5 aastat Viljandi Kultuurikooli aega oli läbi saanud. Samal perioodil käisid paljud teised piirkonna haridusasutuste töötajad kõrgharidust omandamas ja fondi tuli kompleteerida sellest lähtuvalt, et oleks õppetööks vajalikku materjali kohapealt saada. Kuna õpilaste arv Obinitsa koolis oli vähenenud, arutati 2006. aastal arutati esmakordeslt lasteaia ja raamatukogu kolimist koolimajja.
2008. aastal jätkas Meremäe- Obinitsa põhikool õppetööd Meremäe koolimaja ruumides. Peale remonti avas 2009. aastal uksed Obinitsa külakeskus.
Külakeskuses olid renoveeritud ruumid käsitöö korrusele, lasteaiale, eakate seltsile, raamatukogule, noortekseskusele, siin olid ka spordisaalid,saunad ja sööklaruum. Esimene ühine ettevõtmine oli Obinitsa eakate seltsi eestvedamisel toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine ja Seto Ülemsootska vastuvõtt 2010. aasta veebruaris. Ülemsootsa oli sellel aastal Õie Sarv. Ja nii hakkasid ka edaspidi kõik ühised suuremad üritused toimuma, kõik külakeskuses tegutsevad asutused ja seltsid olid kaasatud. Üheskoos peeti Eesti Vabariigi aastapäeva, Hilana Taarka sünnipäeva ja muidugi aidati kaasa Soome-Ugri kultuuripealinna aasta sündmuse läbiviimisele.
Raamatukogu ja eakate seltsi ühised ettevõtmised olid teatrietenduste külastused, kirjanikega kohtumised. Oma loomingut on käinud tutvustamas Kauksi Ülle, Ilmar Vananurm, Neeme Sari, Aapo Ilves, Contra, ja teised. Koos lasteaiaga on korra kuus läbi viidud raamatukogutunde. Ühiselt teiste Setomaa raamatukogudega on läbi viidud mitmeid projekte nagu näiteks „Raamatukogud-muusemid- noortekeskused”, kus külastasime laste ja noortekirjanduse paremaks tutvustamiseks teatrietendusi ja muuseume.
2019. aastal sügisel pakuti Obinitsa raamatukogule võimalus võtta oma ruumidesse postipunkt, kuna vastasel juhul ei oleks piirkonna elanikud postiteenust enam sellisel kujul saanud. Esimesed kuud olid küllaltki töömahukad.
2020. kevadel algas koroonaaeg. Enamik asutustest sulgesid oma uksed, kuid raamatukogud jätkasid tööd. Siis tuli rakendada oma loomingulisi võimeid: raamatute laenutamine käis akna kaudu, aga enamasti lugeja helistas, ja igaühele komplekteeritud raamatupakk ootas teda trepikojas postkasti. Ükski raamat ei jäänud siiski laenutamata. Edaspidi tuli maskide kandmise aeg ja vaktsineerimine ja siis läksid nõuded leebemaks. Alates 2021 aasta märtsikuust töötab Obinitsa raamatukogu Setomaa Vallaraamatukogu koosseisus. Ühiselt on soetatud uued arvutid ja korraldatud kohtumisi kirjanikega.
2024. aastal toimusid kohtumisõhtud Igor Taro, Piret Torm-Kriisi ja Märt Treieriga samal päeval erinevates majades. Sügisel avas uksed Obinitsa kogukonnaklass, kellega koostöös on olnud väga toredad Seto keele ja kultuuri tunnid ja raamatute tutvustamised.
Raamatukogu töötajad:
Marie Palgi 1925–1940
Olga Vojevodova (Vint) 1949–1951
Jaan Kuhi 1951–1956
Liidia Sillaots 1956–1994
Tiina Lillmaa 1994
Ajalugu
1921. aastal peetud 1. Setomaa kongressil otsustati täiskasvanutele hariduse andmiseks ja eelkõige lugemisoskuse õpetamiseks avada pühapäevakoole. Mõne aja pärast hakati koolide juurde asutama ka raamatukogusid.
1922. aasta Postimehes ilmunud artiklis „Petserimaa rahvaraamatukogud” tuleb juttu esimestest raamatukogudest, mis asusidki põhiliselt pühapäevakoolide juures. Rahvahariduse seltsi avatud raamatukogus, oli 12 osakonda, Obinitsas oli 183 raamatut. Raamatud olid kergemasisulised, suur osa oli muinasjutte ja algupäraseid jutukesi ajaloost. 1925. aastal hakkas kehtima Avalikkude Raamatukogude seadus. Eesti Vabariik eraldas igale vallavalitsusele summad avaliku raamatukogu ülevalpidamiseks ja kirjanduse muretsemiseks. Iga elaniku kohta tuli eraldada vähemalt 2 marka. Raamatulugemine oli algusaastatel Setomaal veel niivõrd uus tegevus, et kui mõni ärksam neiu või noormeees laenutas vallahärra käest paar raamatut, sai ta kohe halvakspanu osaliseks: „Tulõ`õi tuust tuust latsõst määnestki inemist. Jandas raamatuga, nigu muud olõski tetä” Ikka tahet, et tüdrukol oleks vabal ajal näputöö käes ja noormees pidi meestetöid tegema.
5. veebruarikuu päeval, 1925. aastal kogunes Meremäe vallavolikogu ja otsustas avada kaks lugemisepunkti ja nimelt Meremäe Vallavalitsuse ja Obinitsa kooli juurde, et rahval oleks võimalik kergemalt raamatuid kätte saada. Nõukogu otsustas ühel häälel: ettepanek vastu võtta. Valla raamatukogudele eraldatud summa oli 12000 marka. Obinitsas olid 20-datel aastatel hariduselu edendajad koolidirektor Eduard Palgi, keda iseloomustati kui ärksa, range ja nõudliku iseloomuga pedagoogi. Teine haritlane oli kirikuõpetaja Nikolai Raag. Obinitsa Raamatukogu esimeseks asukohaks sai kool – kirik. Raamatukogu juhatajana asus tööle Marie Palgi, koolijuhataja abikaasa, kes töötas sellel kohal 1940. aastani. Esimene kingitus Obininitsa raamatukogule oli 50 raamatut 7783 a. marga eest Eesti Haridusseltsilt. Raamatuid aitas muretseda ka Meremäe Vallavalitsus. Esimestel aastatel olid raamatud kahes kapis. Laenutati allkirja vastu kolmeks nädalaks ja viivitustasu oli 10 senti.
Enimloetud raamatud Obinitsa raamatukogus olid: A. Kivi „Seitse venda”, J. Verne „Kahekskümne päevaga ümber maakera” ja „Saladuslik saar”, E. Vilde „Kogutud teosed”, A. Saali „Põgenenud kloostri kasvandik”, Grey „Piisonikütid”, „Vaeste -patuste alev” ja S. Undseti „Kristiina Lauritsatütar”. 40-dateks aastateks oli lugemine ja eneseharimine saanud iseenesestmõistetavaks. Siis algasid sõja aastad. Ilmusid uueteemalised raamatud. Kaks raamatukappi vanast koolimaja koridorist viidi aeda ja põletati koos osade raamatutega.
Raamatukogude ülesandeks sai uue korra ajal „Kodanike kasvatamine ja edasiharimine sotsialismi ülesehitamise huvides”. Kõigepealt tuli kõrvaldada kõik nõukogudevastane, usuline, kodanlikku ideoloogiat propageeriv kirjandus. Keelatud kirjanduse nimestikku kuulusid R. Rohu, A. Hindrey teosed, maakondlikud koguteosed ja isegi Liidia Koidula luuletusi peeti nõukogudevaenulikeks.
1945. aastal moodustati Meremäe külanõukogu, kuhu kuulus ka Obinitsa piirkond. Külanõukogu territooriumil jätkasid tegevust 2 rahvaraamatukogu: Meremäel ja Obinitsas. Obinitsas asus raamatukogu endiselt koolimajas. Algus laenutasid õpetajad kordamööda, aastaid lasus see ühiskondlik töö Adele Kuikal, raamatuid laenutasid ka Herta Lokk ja Elvira Pless. 1949. aastal tegi Vastseliina rajooni TSN otsuse Obinitsa külaraamatukogu taastamimise kohta. Juhatajaks sai Olga Vojevodova (Vint). Ta kogus kokku vahepeal laokil olnud raamatud ja sai neid umbes 100 nimetust. 1. juuniks 1951 oli raamatukogus juba 686 raamatut. 1951. aasta 15. juulis asus Obinitsa raamatukokku tööle kohalik aktiivne noormees Jaan Kuhi, kes töötas samal ajal ka osaliselt raamatukogus. Jaani kohta öeldi, et kui mehel on ilus käekiri ja oskab pilli mängida, siis järelikult sobib ka kultuuritöötajaks. Jaan Kuhi meenutas: „Töötasin raamatukogus üle 5 aasta. Raamatukogu asus külanõukogu ärklikorrusel. Plaanilised ülesanded andis Vastseliina kultuuriosakond, kes teostas ka kontrolli. Seminaril pidin käima kas hobusega või jalgsi 2 korda kuus. Peamisteks lugejateks olid õpilased, kuid oli ka kolhoosinoori. Obinitsa raamatukogul oli ka kaks rändkogu: mis asusid Stalini nimelises kolhoosis ja Andrikovas „Kungla” kolhoosi keskuses. Kuna töö rahvamajas oli südamelähedasem, jäi raamatukogutöö tahaplaanile”. 1956. aasta esimesest augustist asus Obinitsa raamatukokku tööle esimene erialase raamatukogundusliku haridusega töötaja – Tallinna Kultuurharidusala kooli lõpetanud Liida Kera (Sillaots). Liidia jäi Obinitsa raamatukogu juhtima 1994. aastani, seega 38 aastaks.
Raamatukogu asus Kõlli majas, endise kaupluse kõledas ja külmas ruumis. Raamatud paiknesid kauplusest alles jäänud riiulitel ja olid lugejatest eraldatud kahe pika letiga. Piirkond oli siis aga rahvarohke. Aktiivse külanõukogu esimehe Ekaterina Õllemetsa kaasabil kolis raamatukogu külanõukogu ärklikorrusele, kus ruumid olid küll soojemad, aga tunda andis ruumikitsikus. Kuigi raamatukogu sai juurde uusi riiuleid oli suur osa fondist siiski põrandal. Uus raamatukogu juhataja koormati üle kõikvõimalike ühiskondlike kohustustega: lisaks põhitööle tuli tegeleda koduloomade loendusega, riigilaenu kogumisega, kevadkülvi loenduse, agitatsioonitööga. Aasta jooksul tuli 23 päeval töötada külanõukogus ja nõnda edasi. Raamatukogu oli eelkõige propagandaasutus. Palju aega kulus loosungite tegemiseks, need pidid rippuma külanõukogus, kolhoosikeskuses ja kõikides farmides. Loosungid olid tehtud kriidiga punasele riidele. Esimesel tööastal viidi läbi kaks kirjandusõhtut: Nikolai Ostrovskist ja Anna Haavast. Õhtu lõppes tantsuga ja siis tuli rahvast rohkem. Plaanilised ülesanded tulid Vastseliina Kultuuriosakonna poolt.
1960. aasta tõi külaellu palju muudatusi. Väikesed kolhoosid liideti Obinitsa sovhoosiks. Külanõukogu viidi Meremäele, Vastseliina rajoon ühendati Võruga. Sovhoosi tuli palju noori haritud spetsialiste. Piirkonna elanike arv oli 1386 ja raamatukogu fond oli kasvanud 10 tuhandeni. Obinitsa keskusesse hakati ehitama linnatüüpi maju. Raamatukogu elas uute ruumide ootuses. Siiamaani tuli talvel tihti külmetada, kuigi kasukas oli seljas ja vildid jalas.
1969. aasta märtsis toimuski uutesse ruumidesse kolimine. Ruumi põrandapindalaks oli 75 m2. Raamatukogu mööbel vahetati täielikult välja uue vastu. Väga hea koostöö oli kooli lasteaia ja rahvamajaga. Korraldati palju ühiseid üritusi, käidi ekskursioonidel. Transpordiga aitas alati kohalik sovhoos, mis oli küllaltki heal järjel majand. Lugejate ja laenutuste arv kasvas, see näitas lugemise populaarsuse kasvu. Kohustusliku propagandakirjanduse kõrval loeti palju ka väärtkirjandust. Toimusid kohtumised kirjanikega - Paul Haavaoksa, Mats Traadiga jt. ning mitmed raamatuarutelud. 70. aastatel said ka alguse eesti rahvaluule kogujate ekspeditsioonid Setomaale, Eesti raadio lindistas seto rahvalaule, lindistamas käisid ka Ingrid Rüütel ja Veljo Tormis. Folkloristid tundsid huvi vanade seto rahvakommete vastu. Rahvalaulikuid aitas leida Liidia Sillaots, kes oli kohaliku elu üks paremaid tundjaid.
1973. aastast alates mindi üle tsentraliseeritud süsteemile. Ei allutud enam külanõukogule vaid Võru kultuuriosakonnale. Obinitsa raamatukogu hakkas tööle Võru keskraamatukogu harukoguna.
1975. aastal möödus 450 aastat esimese Eestikeelse raamatu väljaandmisest ja 50 aastat Meremäe ja Obinitsa raamatukogude asutamisest. Juubelit tähistati pidulikult Meremäe külanõukogu saalis. Samal aastal loodi ka Obinitsa raamatusõprade ühing.
Kaheksakümnendate alguse kohta ütles Liidia Sillaots: „Tihti küsitakse, milline on raamatukogu osa külaelus? Külas, kus lugejaskond on vanemaealine, on ürituste korraldamine keeruline. Peab mõtlema...” Piirkonna elanike arv oli hakanud järk-järgult vähenema. Liidia arvates olid noored jäänud passiivsemaks võrreldes noortega 20 aastat tagasi. Teda kurvastas, et paljud ei olnud huvitatud õppimisest ja enesetäiendamisest.
1983. aastal toimus esimene kohalik suurem leelopäev, Liidia oli võtnud südameasjaks leelogruppe juhendada. Lisaks oma pidudele käidi esinemas ka kaugemal. Majandisse tuli tööle Vello Anipai, kes toetas nõu ja jõuga.
1986. aastal oli Obinitsas oluliseks sündmuseks 4 Seto leelopäev. Hilana Taarka hauale pandi hauasammas ja Obinitsa kooli kaldapealsel avati monument Seto naisele. Rahvast oli kohale tulnud igalt poolt Eestist, neid oli ligi 2,5 tuhat. Nii suur üritus oli Obinitsas ainulaadne. Kauaaegne kavatsus, panna 100 rahvalaulikut mäeküljele leelotama, sai teostatud.
1987. aastal ilmusid poliitikasse uued mõisted - „perestroika” ja „glasnost”. Jõudis kätte aasta 1988 – suur muutuste aasta Eestimaal. Ka kohapeal koguneti süütult 1941. ja 1949. aastatel Siberisse küüditatuid mälestama. Hakati pidama jõule ja käima vanadel külapidudel – kirmaskitel. Aeg – 50 aastat oli teinud oma töö, ühelt poolt oodati muudatusi, samas oldi ka ettevaatlikud.
24. veebruaril 1989.a tõmmati sovhoosi kontori aias lipuvardasse sini-must-valge lipp ja lauldi lipulaulu, võeti osa Balti ketist. Obinitsast valiti Eesti Kodanike kongressile Aare Hõrn. Setomaad hakkasid avastama Soome folkloristid, sellega seoses hakati ka oma rahva poolt rahvalaule, käsitööd, oma eripära rohkem hindama. Liidia Sillaots ja ajalooõpetaja Iia Nilk käisid küladest suulist ja fotomaterjali kogumas. Valmistuti Obinitsa kooli 100. aasta juubelitähistamiseks. Kohalikus sovhoosis toimus „Lõpupidu”. Kohale oli tulnud saalitäis rahvast ja parematele jagati aukirju. Üks periood ajaloos oli jälle ümber saanud.